Abieluvara jagamine pärast lahutust Eestis: õiguslikud võimalused

Mis saab ühisvarast ja abieluvarast pärast lahutust: õiguslikud vahendid ja õiglased lahendused

Eestis sätestab seadus selged reeglid selle kohta, mida käsitatakse ühisvarana ja kuidas seda tuleb jagada. Selles artiklis selgitame, mida loetakse abikaasade ühisvaraks, kuidas abikaasad saavad vara notariaalse kokkuleppega vabatahtlikult jagada ning mis juhtub kohtuliku jagamise korral, kui kokkuleppele ei jõuta.

Samuti selgitame, mida loetakse lahusvaraks ja kuidas võivad ebavõrdsed panused (näiteks ühe abikaasa isiklike vahendite kasutamine) vara jagamist mõjutada. Eesmärk on anda Eestis elavatele ingliskeelsetele inimestele arusaadav ülevaade nende õigustest ja võimalustest ning meenutada, et vajaduse korral on võimalik saada professionaalset õigusabi.

Mida loetakse Eestis abikaasade ühisvaraks?

Eesti õiguse kohaselt loetakse üldjuhul abikaasade ühisvaraks igasugune vara või varalised õigused, mille üks abikaasadest omandab abielu ajal. Pole oluline, kelle nimele vara on registreeritud – kui see omandati abielu ajal (näiteks osteti maja või koguti sääste), kuulub see ühisvara hulka.

Ühisvara võib hõlmata kinnisvara, sõidukeid, abielu ajal saadud sissetulekut ja kogutud sääste, investeeringuid, mööblit ning muid pärast abiellumist omandatud väärtuslikke esemeid. Vaikimisi (kui te pole sõlminud spetsiaalset abieluvaralepingut) kohaldatakse Eestis varaühisuse varasuhet – see tähendab, et suurem osa abielu ajal omandatud varast kuulub mõlemale abikaasale võrdselt.

Milline vara jääb lahutuse korral jagamata?

Samas eristab Eesti õigus selgelt lahusvara, mida lahutuse korral ei jagata. Kummagi abikaasa lahusvara jääb talle ja ei kuulu jagamisele. Lahusvara hulka kuuluvad tavaliselt:

• Enne abiellumist abikaasale kuulunud vara (nt korter, mille üks abikaasa ostis vallalisena).
• Abielu ajal ühele abikaasale tehtud kingitused või saadud pärand (kui pärisite raha või saite enda nimele vara, jääb see teile).
• Abikaasa isiklikud tarbeesemed (näiteks isiklikud rõivad, ehted või tema kutsetegevuseks vajalikud töövahendid).
• Abikaasa lahusvara arvel omandatud vara – näiteks kui kasutasite auto ostmiseks enne abiellumist kogutud (või abielu ajal päritud) raha, võidakse autot käsitada teie lahusvarana.

Kuna need varaliigid ei kuulu abikaasade ühisvara hulka, ei pea te lahusvaraks olevat vara endise abikaasaga jagama. Praktikas on vara jagamise esimene samm kindlaks teha, milline vara on ühisvara ja milline ühe abikaasa lahusvara.

Võrdse jagamise võib siiski korraldada paindlikult – abikaasad võivad kokku leppida, kes millise vara endale jätab, kui lõpptulemus on õiglane. Näiteks võib üks abikaasa saada auto ja mööbli ning teine samaväärses summas raha või muud vara, kui mõlemale jääb ligikaudu pool vara koguväärtusest. Kui vara omandati abielu ajal peamiselt ühe abikaasa lahusvara arvel, võimaldab seadus ebaõigluse vältimiseks jaotust korrigeerida. Sellisel juhul võib sellel abikaasal olla õigus saada suurem osa asja väärtusest või hüvitis, mis kajastab tema suuremat panust. Teisisõnu saab väga erinevast rahalisest panusest tulenevat ebavõrdsust rahalise hüvitisega tasakaalustada, et lõpptulemus oleks õiglane. Nii ei sea range 50/50 jaotus põhjendamatult ebasoodsasse olukorda abikaasat, kes tasus näiteks suurema osa maja hinnast pärandi või enne abiellumist kogutud säästude arvel.

Vara vabatahtlik jagamine notariaalse kokkuleppega

Iga lahutus ei pea lõppema kohtuvaidlusega. Eestis võivad abikaasad jagada vara vabatahtlikult vastastikusel kokkuleppel ning sageli on see kõige sujuvam lahendus. Kui teie ja teie abikaasa suudate kokku leppida, kellele mis jääb, saate kokkuleppe vormistada notariaalselt tõestatud vara jagamise lepinguna. Notar on õigusteadmistega ametiisik, kes vormistab kokkuleppe nõuetekohaselt ja tagab, et see vastaks kõigile nõuetele.

Samm-sammult: abieluvara notariaalne jagamine

Kuidas notariaalne jagamine toimub? Kõigepealt koostate kogu ühisvara nimekirja ja otsustate, kuidas see jagada (kes millise vara endale jätab või kuidas jagatakse müügitulu, kui midagi müüakse). Seejärel koostab notar kokkulepet kajastava ametliku ühisvara jagamise lepingu. Mõlemad pooled allkirjastavad selle ning lepingu alusel saab ajakohastada ametlike registrite andmeid (näiteks registreerida eluaseme üksnes selle abikaasa nimele, kellele see edaspidi kuulub). Teatud vara omandiõiguse muutmiseks on nõutav notariaalne leping – näiteks tuleb Eestis kinnisvara võõrandamise tehing notariaalselt tõestada. Notariaalse jagamislepingu sõlmimine tagab, et vara jagamine on õiguslikult siduv ja täidetav.

Vabatahtlikul notariaalsel jagamisel on mitu eelist. Üldjuhul on see kohtumenetlusest kiirem ja odavam ning annab abikaasadele tulemuse üle suurema kontrolli. Kohtuniku määratud lahenduse asemel saate pidada läbirääkimisi ja kujundada jaotuse mõlemale sobivaks. Näiteks kui lepite kokku, et üks teist jätab perekonna korteri endale, võite kokku leppida ka teisele makstavas hüvitises (näiteks saab teine suurema osa säästudest või rahalise väljamakse). Notar kontrollib, et leping oleks õiglane ja seadusega kooskõlas. Abikaasad saavad vara vastastikusel kokkuleppel jagada, sõlmides notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise lepingu ja vältides sellega vaidlust. Võrreldes kohtuvaidlusega aitab selline koostööpõhine lähenemine sageli säilitada pärast lahutust paremad suhted ja vähendada stressi.

Abieluvara kohtulik jagamine

Kui abikaasad ei suuda vara jagamises kokku leppida, lahendab küsimuse kohus. Eestis võib kohtult taotleda abieluvara jagamist kas lahutusmenetluse raames või eraldi tsiviilhagiga. Tavaliselt esitab üks abikaasa ühisvara jagamise hagi ning kohus tagab vara õiglase jagamise. Ka kohtus lähtutakse põhimõttest, et kumbki abikaasa peaks saama ligikaudu poole ühisvara koguväärtusest (pärast perekonna tasumata võlgade arvessevõtmist). Kohtul on aga õigus otsustada, kes saab millise vara ja millist hüvitist on tasakaalu saavutamiseks vaja.

Abieluvara kohtulik jagamine: kuidas see Eestis toimub?

Vara jagamise üle otsustades teeb kohus esmalt kindlaks, milline vara on ühisvara, ning määrab selle väärtuse. Samuti võtab kohus arvesse asjakohaseid asjaolusid – näiteks kummagi abikaasa vajadusi ja ühe abikaasa märkimisväärseid panuseid. Nagu eespool mainitud, võimaldab Eesti õigus kohtul jaotust korrigeerida, kui ühe abikaasa isiklik panus vara omandamisse oli oluliselt suurem. Erinevast rahalisest panusest tulenevat ebavõrdsust saab tasakaalustada panustanud abikaasale makstava rahalise hüvitisega. See tähendab, et kohus ei pea rangelt järgima 50/50 jaotust, kui see oleks ühe poole panust arvestades ilmselgelt ebaõiglane (näiteks juhul, kui abielukodu ostmiseks kasutati suurt pärandit). Üldine eesmärk on õiglane tulemus, mis sageli – kuid mitte alati – tähendab kummalegi võrdset osa.

Kuidas kohus vara tegelikult jagab? Eesti õigus näeb vara ühisomandi lõpetamiseks ette mitu võimalust, kui abikaasad kokkuleppele ei jõua:

1. Üks abikaasa jätab konkreetse vara endale ja hüvitab teisele tema osa. Näiteks on tavaline, et üks abikaasa jätab endale perekonna korteri või auto ning kohus kohustab teda maksma teisele abikaasale poole selle väärtusest (või muu summa, mis on vajalik õiglase jaotuse saavutamiseks). Nii ei ole vaja asja füüsiliselt jagada, kuid teine abikaasa saab siiski oma osa rahas.
2. Vara müüakse ja müügitulu jagatakse. Kui kumbki abikaasa ei saa endale lubada teise osa väljaostmist – või kui vara jätmine ühele abikaasale pole otstarbekas –, võib kohus määrata vara müümise ja raha jagamise. Müük võib toimuda vabatahtlikult (nt lepivad abikaasad kokku kinnisvara müüki panemises) või koostöö võimatuse korral sundmüügi kaudu (ka avalikul enampakkumisel). Näiteks võib kohus määrata ühises omandis oleva suvila müümise ja müügitulu võrdse jagamise endiste abikaasade vahel.

Need lahendused tagavad, et kumbki abikaasa saab talle kuuluva osa kas vara või rahana. Sageli eelistavad kohtud jätta teatud vara (eriti perekonna eluaseme või ettevõtte) ühele abikaasale, et vältida sundmüüki, eeldusel et see abikaasa suudab teisele hüvitist maksta. Kui aga vara pole võimalik õiglaselt jagada või ühele poolele määrata, on viimaseks lahenduseks selle müümine ja müügitulu jagamine. Kohtu otsus vara jagamise kohta on siduv. Seejärel peavad abikaasad omandiõiguse üle andma või raha välja maksma nii, nagu kohus määras (ning kohtuotsust saab sundtäita, kui keegi seda vabatahtlikult ei täida).

Kogu kohtuliku jagamise vältel jääb lahusvara selle algsele omanikule – kohtunik ei mõista teisele abikaasale välja esemeid, mis on tunnistatud ühe isiku lahusvaraks (näiteks jäävad teile päritud väärtasjad ja kõik, mis kuulus täielikult teile juba enne abiellumist). Kohus tegeleb üksnes abikaasade ühisvara jagamisega.

Miks on lahusvara ja panused olulised?

Kokkuvõttes ei kuulu lahutuse korral jagamisele vara, mis on selgelt ühe abikaasa lahusvara. Kui tõite teatud vara abiellu kaasa või saite üksnes teile mõeldud kingituse või pärandi, jääb see teile. Olukord muutub keerulisemaks, kui isiklikud ja ühised panused segunevad – näiteks kui kasutate oma pärandit (lahusvara) ühises omandis oleva maja sissemakseks. Sellisel juhul peaksite kasutatud isiklikud vahendid dokumenteerima ja neist kohtule teatama, sest see võib anda teile jagamisel õiguse suuremale osale või hüvitisele.

Millal ei jagata Eestis vara täpselt võrdselt?

Eesti kohtud võivad ja peavad õigluse põhimõttest lähtudes selliseid asjaolusid arvesse võtma. Seadus lubab abikaasal ebavõrdsete panuste tasakaalustamiseks sõnaselgelt rahalist hüvitist nõuda. Kuigi vaikimisi eeldatakse abieluvara võrdset jagamist, võib õiglus olla rangest võrdsusest tähtsam, kui ühe abikaasa vahendid aitasid märkimisväärselt kaasa vara omandamisele või parendamisele.

Rahvusvahelisele lugejale annab kindlust teadmine, et Eesti perekonnaõigus on loodud kaitsma mõlema poole huve ja vältima ärakasutamist. Te ei kaota automaatselt vara, millesse olete palju panustanud, ega jää majanduslikult nõrgem abikaasa kõigest ilma. Ühis- ja lahusvara selged määratlused koos kohtu võimalusega määrata hüvitisi tähendavad, et tulemust saab kohandada teie abielu tegelikule majanduslikule olukorrale.