e-Residentsus arvudes: rekordilised registreerimised, teadmata ellujääjad

Iga paari kuu tagant avaldab e-Residentsuse programm kasvurekordi. Sel kuul oli see alates jaanuarist üle 4,200 uue ettevõtte, umbes 600 kuus, 36% rohkem kui eelmisel aastal ja 47% rohkem kui üle-eelmisel aastal. „Rekordilised” 34% neist, kes liitusid aasta esimese kahe kuuga, on juba ettevõtte asutanud. Eesti rahvusringhääling ERR analüüsis numbreid; uudisteagentuur vahendas ingliskeelset teadet välismaal.

Juhin Tallinnas litsentseeritud ettevõtteteenuse pakkujat. Suur osa meie tööst on just sellistele inimestele ettevõtete registreerimine ja haldamine. Seega on mul igati äriline põhjus kaasa kiita. Eelistaksin teha midagi kasulikumat: lugeda e-Residentsuse andmeid nii, nagu klient peaks, ja juhtida tähelepanu ühele puuduvale numbrile.

Mida ametlik e-Residentsuse statistika tegelikult ütleb

Programmi avalik juhtpaneel on e-Residentsuse statistika peamine allikas ning selle olemasolu väärib tunnustust. Juuli seisuga näitab see 142,332 e-residenti ja 43,024 nende asutatud või kaasasutatud ettevõtet. Mõlemad kõverad on peaaegu sirgjooned: aastas ligikaudu 11,000–14,000 uut e-residenti ja 4,500–5,500 uut ettevõtet. Sama nähtavad on piirangud: näidatakse üksnes kumulatiivseid kogusummasid, mis määratluse järgi kunagi ei vähene; viimane uuendus eelnes pressiteatele kahe kuu võrra; ning puudub graafik kustutatud, tegevuseta või tegutsevate ettevõtete kohta.

Jagades ühe teisega, saame 0.30 ettevõtet e-residendi kohta. Tegelikku näitajat vähendavad kaks asjaolu. Programm loeb ettevõtte e-residendi ettevõtteks alati, kui selle asutamisel osales e-resident, seega kolme e-residendist kaasasutajaga iduettevõte läheb 142,000 hulgas arvesse kolm korda, kuid 43,000 hulgas üks kord. Lisaks on üle 2,300 e-residendi asutanud rohkem kui ühe ettevõtte. Mõlemat arvestades jääb kunagi Eesti ettevõtte asutanud e-residentide osakaal alla 30%. Lihtsalt öeldes: umbes seitse kümnest kaardi saanud inimesest ei ole sellega ettevõtet avanud.

E-residentide jaotus riigiti muudab pildi selgemaks.

Tabelist eristub kolm rühma. Lõuna- ja Ida-Euroopa ning Türgi kasutavad kaarti selleks, milleks see loodi: ettevõtte avamiseks. Naabrid ja anglosfäär kasutavad seda e-teenustele ligipääsuks või hoiavad seda sahtlis. Ida-Aasia taotlejad omandavad selle staatuse palju sagedamini, kui kasutavad seda ettevõtte asutamiseks. See ei ole kellegi kritiseerimine; nii näitavad programmi enda numbrid, kui pealkirjast kaugemale lugeda.

Rekord kontekstis: e-Residentsuse konversioonimäär

Teade tähistab seda, et 34% selle aasta varastest liitujatest on juba ettevõtte asutanud. Varasemas aastakokkuvõttes teatas programmi oma blogi aga, et iga kolmas uus e-resident asutab ettevõtte kuue kuu jooksul, võrreldes iga viiendaga paar aastat varem. Ministeeriumi avaldatud programmi varasem strateegiadokument oli veel otsekohesem: 70% taotlejatest ütleb, et kavatseb ettevõtte avada, ning neist 30–35% teeb seda lõpuks.

Seega on ajalooline konversioonimäär e-residendist asutajaks umbes kolmandik. Sel aastal on see 34%. E-residentide ettevõtete arv kasvab, sest e-residentide arv kasvab, mitte seetõttu, et programm oleks muutunud kaardiomanike asutajateks muutmisel paremaks. See on iseenesest õiglane saavutus. See ei ole aga lugu, mida teade jutustab.

Kui palju e-residentide ettevõtteid tegutseb veel? Keegi ei avalda seda

Siin on küsimus, mille iga tulevane e-resident peaks esitama ja millele ükski pressiteade ei vasta: kui paljud 43,000 ettevõttest tegutsevad?

Aus vastus on, et keegi ei tea. Ainus tõsine katse seda välja selgitada oli programmi kuuendal sünnipäeval avaldatud Statistikaameti analüüs. Selleks ajaks olid e-residendid osalenud umbes 14,200 ettevõtte asutamisel. Neist umbes 1,000 oli juba kustutatud või likvideerimisel. See kõlab rahustavalt, kuni otsida elumärke: deklareeritud käive, tasutud tööjõumaksud, makstud juhatuse liikme tasu või dividend, majandusaasta aruandes esitatud tulu. Analüütikud leidsid neid umbes 40%-l ettevõtetest ehk ligikaudu 5,900 puhul. Ühelgi konkreetsel kuul deklareeris käivet üldse vaid 18–19% e-residentide ettevõtetest. Tegelik näitaja võib olla mõnevõrra suurem, märkisid analüütikud, sest osa tegevusest ei kajastu nende allikates. Kuid keegi ei ole seda analüüsi pärast seda korranud ning programmi juhtpaneelil pole kunagi olnud ellujäämise või tegevuse graafikut.

Võtke kaks olemasolevat näitajat, umbes 30% konversioonimäär ja umbes 40% tegevusmäär, ning korrutage need. Tulemuseks on, et ligikaudu üks kaheksast e-residendist juhib ettevõtet, millel on mõni mõõdetav äritegevuse tunnus. Kõik muud programmi aruandluse näitajad, alates „asutatud ettevõtetest” kuni „iga viienda uue Eesti ettevõtteni”, põhinevad registreerimistel, mitte sellel ühel kaheksast.

See ei ole andmeprobleem. Kõik ellujäämismäära arvutamiseks vajalikud andmed on äriregistri ja Maksu- ja Tolliameti süsteemides. Riik seob need juba e-residentide identiteetidega, et arvutada e-Residentsuse maksutulu ja majandusmõju näitajaid, mida ta avaldab. Programm teab komakohani, kui palju tööjõumaksu ja dividendimaksu e-residentide ettevõtted aasta esimese seitsme kuu jooksul maksid: vastavalt 35.3 miljonit ja 19.5 miljonit eurot. Sama hõlpsalt võiks öelda, kui paljud kolm aastat tagasi asutatud ettevõtted esitasid eelmisel aastal majandusaasta aruande. Seni avaldatakse ainult eurodes näitaja.

Miks puuduv ellujäämismäär on oluline

See on asutajale oluline, sest turunduslubadus on toimiv ELi ettevõte, mitte registrikanne. Ettevõte, mis ei ava kunagi maksekontot, ei registreeru käibemaksukohustuslaseks ega esita aruannet, ei ole äri. See on igakuine arve kontaktisiku teenuse pakkujalt, kuni asutaja loobub ja laseb registril selle kustutada. „Registreeritud” ja „tegutseva” vahele kogunevadki pettumus ja kulud.

See on oluline riigile, sest registreerimiste järgi mõõdetav e-Residentsuse programm optimeerib registreerimisi. Eesti poliitika praegune pinge paistab iga teenusepakkuja postkastist. Programm müüb 600 ettevõtet kuus; Maksu- ja Tolliamet kirjutab ettevõtetele, paludes neil tõendada seost Eestiga, ning keeldub üha sagedamini KMKR-numbritest, kui sisuline seos puudub. Riigi üht poolt mõõdetakse selle järgi, kui palju ettevõtteid tuleb sisse; teist selle järgi, kui paljud neist osutuvad sisutühjaks. Ellujäämismõõdik sunniks neid kaht poolt omavahel rääkima.

KMKR-numbri arutelu väärib eraldi artiklit. Siin on kitsam mõte: riigil on ilmselgelt kriteeriumid tegeliku e-residendi ettevõtte eristamiseks näilisest, sest ta rakendab neid juhtumipõhiselt, kuid ei ole kunagi avaldanud sellest tulenevat arvu.

See on oluline ka minu valdkonnale, mis on ebamugav osa. Teade tsiteerib teenusepakkujat, kelle käive kasvas 60%, sest „lisandub rohkem e-residentide ettevõtteid”. Programm ise märgib, et paljude turuplatsil tegutsevate teenusepakkujate puhul moodustavad e-residendid üle poole kogu ärist, mõnikord kogu äri. Meie tulu on sisuliselt üks programmi avaldatud edunäitajaid. Iga registreerimise pealt teenival teenusepakkujal pole stiimulit küsida, kui paljudest registreerimistest saavad ettevõtted. Mina küsin siiski. Klient, kes registreerib ettevõtte, mis kunagi ei tegutse, ei ole kaua klient, ning registreerimistel, mitte tegutsevatel ettevõtetel põhinev turg ei ole selline, kus tahan kümne aasta pärast olla.

Mida parem e-Residentsuse juhtpaneel näitaks

See ei nõua uut seadust. Vajalikud on neli lisagraafikut juba olemasoleval lehel:

• E-residentide asutatud ettevõtted, mis esitasid eelmise majandusaasta majandusaasta aruande.
• Ettevõtted, mille esitatud käive on üle nulli, asutamisaasta kohordi järgi.
• Käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõtted ning vähemalt ühe palgal oleva töötajaga ettevõtted.
• Registrist kustutatud või likvideerimisel ettevõtted kohortide järgi.

Nende abil muutuks „4,200 ettevõtet sel aastal” juhtivaks näitajaks, mitte kogu e-Residentsuse looks. Seni on iga e-Residentsuse rekordi mõistlik tõlgendus igav: rohkem inimesi registreerib kiiremini rohkem ettevõtteid ja meil pole aimugi, kui paljud neist on olemas kolme aasta pärast.

Eesti ettevõtte registreerimine on lihtne osa

Kui kaalute e-Residentsust, ei ole ülaltoodud statistika argument selle vastu. Eesti on endiselt üks lihtsamaid kohti ELis ettevõtte kaugelt asutamiseks ja juhtimiseks ning jaotamata kasumi maksusüsteem on tegelik eelis. Õppetund on kitsam: registreerimine on kõige odavam ja vähem oluline samm. Selle, kas Teie ettevõte jõuab 40% või 60% hulka, otsustab kõik järgnev: maksekonto, mille Teie kodakondsuse ja ärimudeli puhul tegelikult avatakse; käibemaksukohustuslaseks registreerimine, mis peab vastu Maksu- ja Tolliameti sisulise seose küsimustele; õigeaegselt aruandeid esitav raamatupidamine; ning realistlik põhjus, miks ettevõte peaks asuma Eestis, mitte Teie koduriigis.

See on töö, mida teeme Eesti Firma juures: alates ettevõtte asutamisest e-Residentsusega kuni raamatupidamise ja käibemaksukohustuslaseks registreerimiseni. Kui soovite enne Eesti ettevõtte registreerimist ausat hinnangut, kas see Teile sobiks, mitte pärast seda, saatke meile päring ja ütleme, mida näeme.

Saada päring

Korduma kippuvad küsimused