Mis on krüptovara?

Iga Euroopa plokiahela ja digirahanduse reegel algab samast küsimusest: mida loetakse krüptovaraks? Vastus määrab, milliseid reegleid tokeni suhtes kohaldatakse, kes selle üle järelevalvet teeb ja mida valdaja võib oodata. Krüptovaraturgude määrus, mida tavaliselt lühendatakse MiCA-ks, vastab sellele määratlusi käsitlevas artiklis ühe lausega.

See juhend selgitab selle lause lihtsas keeles lahti: õigusliku testi iga elementi, seda, mis on määratlusest teadlikult välja jäetud, määruses tunnustatud tokenite liike ning sõnavara — digivara, virtuaalvara, token, krüptoraha —, mida kasutatakse sageli peaaegu sama tähendusega.

Krüptovara õiguslik tähendus MiCA kohaselt

Krüptovaraturgude määruse artikli 3 lõike 1 punktis 5 määratletakse krüptovara kui väärtuse või õiguse digitaalne esitus, mida saab elektrooniliselt üle kanda ja säilitada hajusraamatu tehnoloogia või muu sarnase tehnoloogia abil. Kuigi lause on lühike, määrab see kindlaks mõiste õigusliku tähenduse ja kogu regulatsiooni kohaldamisala.

Väärtuse või õiguse digitaalne esitus

Esimene tingimus hõlmab kahte eri asja. Üksus võib kujutada väärtust — midagi, mille eest inimesed on valmis maksma või mida rahaks vahetama. Või võib see kujutada õigust — juurdepääsu teenusele, osa tasust, häält projekti juhtimise üle. Kummastki piisab. Oluline on ka sõna esitus: token osutab millelegi, kuid ei ole see asi ise, ning hajusraamatu kanne võib eralduda selle aluseks olevast nõudest.

Elektrooniliselt ülekantav ja säilitatav

Krüptovara peab saama omanikku vahetada ja seda peab saama hoida. Praktikas saab tokeni võrgus ühest rahakotist teise saata ja seal säilitada, ilma et ahelas oleks pank, hoidla või pabersertifikaat.

Hajusraamatu tehnoloogia või muu sarnase tehnoloogia kasutamine

Hajusraamatu tehnoloogia (DLT) tähendab andmekirjet, mida hoitakse paralleelselt paljudes sõltumatutes arvutites ja sünkroonitakse kokkulepitud menetluse, mitte ühe halduri abil. Plokiahel on DLT kõige tuntum vorm. Lisand „või muu sarnane tehnoloogia” on teadlik: see hoiab määratluse tehnoloogianeutraalsena, et veel leiutamata hajusraamatu lahendus ei jääks reeglitest välja. Tagajärg toimib ka vastupidi. Panga sisemise süsteemi saldo, kliendiprogrammi punktid ja mängusisene rahajääk on küll digitaalsed ja teatavas mõttes ülekantavad, kuid igaüht neist kajastab ühe operaatori kontrollitav kirje; seega ei ole ükski neist krüptovara.

Mis ei ole krüptovara

Määrus on koostatud selleks, et hõlmata vara, mida varasem finantsõigus ei reguleerinud. Kui instrument on juba reguleeritud, jääb kohaldatavaks varasem regulatsioon ning krüptovara kord taandub. Tavapärase toote tokeniks vormistamine ei muuda midagi — otsustav on sisu, mitte pakend.

Krüptovara liigid: kolm rühma

Kõik kolmepoolse testi läbivad varad on krüptovara. Seejärel liigitab määrus need varad selle järgi, mida nad lubavad oma väärtuse kohta: valuutade või kaupade kogumiga tagatud token, ühe valuutaga seotud token ja kõik muu — rühm, kuhu kuuluvad Bitcoin, Ether ja enamik turul tuntud näiteid.

Õiguslikust tekstist puudub silmatorkavalt üks sõna: stabiilne münt. Määrus väldib seda, sest see kirjeldab pigem eesmärki kui struktuuri. See, mida turg nimetab stabiilseks mündiks, kuulub ühte kahest esimesest rühmast sõltuvalt sellest, millele token stabiilsuse tagamiseks tugineb.

Krüptovara, digivara ja virtuaalvara: sõnavara

Algajaid ajab sageli segadusse, kui palju sõnu kasutatakse näiliselt sama asja kohta. Enamik erinevusi on pigem institutsionaalsed — eri asutused valisid eri nimetused — kui sisulised. Erineb ka kirjapilt: määrus kasutab liitsõna, turul kasutatakse mõnikord muid kirjaviise, kuid sellest ei tulene midagi.

• Digivara — kõige laiem mõiste ning Põhja-Ameerikas kõige tavalisem. Iga krüptovara on digivara, kuid vastupidine ei kehti: foto või andmebaasirida on digivara ja ei midagi enamat.
• Virtuaalvara — rahapesuvastase töökonna sõnavara; see organ kehtestab ülemaailmsed rahapesuvastased standardid. Mõiste hõlmab väärtuse digitaalseid esitusi, millega saab kaubelda või mida saab üle kanda ning kasutada makseks või investeeringuks, ning välistab riigi valuuta digitaalsed vormid ja mujal juba reguleeritud instrumendid. Kattuvus on väga suur; väljend või muu sarnane tehnoloogia muudab Euroopa määratluse pisut laiemaks.
• Krüptotoken, digitoken või münt — igapäevased lühinimetused üksikule ühikule, eriti sellisele, mis on emiteeritud kellegi teise plokiahelal, mitte ei kasuta oma plokiahelat. Määrus kasutab tokenit oma kategooriate nimedes, mistõttu kasutatakse neid sõnu vaheldumisi.
• Krüptoraha — kõnekeelne alamrühm, mis hõlmab üksusi, mida inimesed tegelikult rahana kasutavad. Euroopa õigusloome väldib seda mõistet: enamik krüptovarast ei ole mõeldud valuutana toimima ning ükski neist ei ole seaduslik maksevahend.

Lühidalt: virtuaalvara on krüptovara rahapesuvastase võitluse vaatenurgast ning krüptoraha on üks mitmest kasutusjuhust. Nõuete täitmise dokumendis näitab termin tavaliselt seda, kes reeglid kirjutas, mitte seda, millist liiki vara silmas peetakse.

Miks määratlus praktikas oluline on

Enne ühise määratluse olemasolu võis sama token olla piiri ühel poolel reguleeritud instrument ja teisel poolel reguleerimata kurioosum. Emiteerijad pidid oletama, platvormid tegid iga riigi kohta uue analüüsi ning valdajad ei teadnud, milline kaitse neil on. Üks määratlus kõrvaldab selle ebakindluse: ühes liikmesriigis liigitatud varal on kogu liidus sama staatus.

Määratlus on koostatud ka funktsiooni, mitte tehnoloogia põhjal, mistõttu sõltub tulemus sellest, mida token kujutab, kuidas see liigub ja millele ta väärtuse saamiseks tugineb. Projekti enda turundusel puudub kaal. Tasub kujundada harjumus selgitada välja, mida token teeb, enne kui uskuda selle nimetust.

Korduma kippuvad küsimused