Lühivastus
Eestil on umbes 144 000 e-residenti ja 1,36 miljonit elanikku. E-residente lisandub umbes 13 000 aastas – see tempo on püsinud kaheksa aastat –, rahvaarv aga kahaneb igal aastal mitme tuhande võrra. Kui lugeda kokku kõik, kes on kunagi e-residendiks saanud, ristuvad jooned järgmise sajandivahetuse paiku. Kui lugeda ainult elus olevaid e-residente, ei ristu need kunagi: arv jääb pidama umbes poole miljoni juurde. Ja kui lugeda kehtivaid e-residendi kaarte, on e-residente 4,6 % Eesti elanike arvust ning see osakaal ei kasva.
Kui e-residentsuse programm käima lükati, seadis selle arhitekt Taavi Kotka eesmärgi, mida tsiteeritakse tänini: 10 miljonit e-residenti kümne aastaga. Päris elanikke on Eestis 1,36 miljonit, nii et lubadus tähendas seitset e-residenti iga Eesti elaniku kohta. Kümme aastat hiljem näitab programmi andmelaud veidi üle 142 000 e-residendi ja rahvaarv on vahepeal kahanema hakanud.
Sellest sündis meie kontoris küsimus, millel pole äriõigusega mingit pistmist: kui palju e-residente Eestil tulevikus on ja millal saab neid rohkem kui eestlasi endid? Me asutame e-residentidele ettevõtteid, nii et tavaliselt puutume kokku programmi praktilise poolega. See artikkel on hoopis teisest ooperist: salvrätikuarvutus, mis on piisavalt hoolikas, et olla huvitav, ja piisavalt vaba, et olla lõbus.
Kui palju on Eestil e-residente ja kui kiiresti nende arv kasvab?
Programm räägib oma kasvust meelsasti protsentides, seega tasub kõigepealt kontrollida, kas kasv ka tegelikult kiireneb. Ei kiirene. Pärast stardihüpet jõudis uute e-residentide arv tippu – 20 520 programmi neljandal aastal – ja jäi seejärel pidama vahemikku 11 000–14 000 aastas. Mullune 13 828 oli kuue aasta parim tulemus, aga see on sama tase, kus programm oli juba enne pandeemiat.
| Aasta | E-residente kokku | Uusi aasta jooksul | Koguarvu kasv |
|---|---|---|---|
| 2017 | ~27 000 | ~12 000 | — |
| 2018 | ~48 000 | 20 520 | +75 % |
| 2019 | ~64 000 | ~16 000 | +33 % |
| 2020 | 76 070 | ~12 000 | +19 % |
| 2021 | ~88 000 | ~12 000 | +16 % |
| 2022 | ~99 000 | ~11 000 | +12 % |
| 2023 | ~110 000 | ~11 000 | +11 % |
| 2024 | ~121 000 | ~11 500 | +10 % |
| 2025 | ~135 000 | 13 828 | +11 % |
| 2026 (september) | ~144 000 | ~9 000 aasta algusest | ≈ +9–10 % aasta arvestuses |
Protsendiveergu vaadates võib jääda mulje, et programmil saab hoog otsa, aga see on puhas aritmeetika: kui üha suuremale baasile lisandub igal aastal sama 12 000 inimest, on protsent iga aastaga väiksem. Absoluutarvudes on juurdekasv stabiilne ja prognoosi jaoks loeb just see. E-residentsus kasvab lineaarselt, mitte eksponentsiaalselt, ja sirget on lihtne pikendada.
Eesti rahvaarv liigub vastassuunas
Eesti rahvaarv jõudis kaks aastat tagasi tippu – 1 374 687 inimest – ja oli tänavu aasta alguses 1 360 745 ehk aastaga 9 250 võrra väiksem. Surmi on aastas juba üle 6 000 rohkem kui sünde ning mullu pöördus rändesaldo esimest korda enam kui kümne aasta jooksul miinusesse. Statistikaameti põhiprognoosi järgi väheneb rahvaarv prognoosiperioodi lõpuks umbes 167 000 inimese võrra. Ja see on leebe stsenaarium, mis eeldab umbes 4 000 inimese suurust netosisserännet aastas; viimasel kahel aastal on rahvaarv kahanenud sellest kiiremini.
| Aasta | Prognoositav rahvaarv | Muutus võrreldes tipuga |
|---|---|---|
| 2030 | ~1 355 000 | −1,4 % |
| 2050 | ~1 318 000 | −4,1 % |
| 2085 | ~1 208 000 | −12,1 % |
| 2100 (ekstrapolatsioon) | ~1 160 000 | ≈ −15 % |
Üks joon kasvab seega umbes 13 000 võrra aastas, teine aga langeb – ametliku stsenaariumi järgi 2 000–3 500 võrra aastas, viimase kahe aasta tempo järgi 5 000–9 000 võrra aastas. Nende vahe, praegu umbes 1,22 miljonit inimest, kahaneb ametliku stsenaariumi järgi ligikaudu 16 000 võrra aastas. Edasi sõltub kõik sellest, keda e-residendiks lugeda.
Mudel 1: loeme kõiki, kes on kunagi e-residendiks saanud
Andmelaua põhinäitaja on kumulatiivne. Selle sees on kõik, kes on kunagi e-residendi staatuse saanud: ka need, kelle kaart on aegunud, kelle staatus on tühistatud või kes on vahepeal surnud. See on loendur, mitte rahvaloendus, ja nii võttes taandub kogu arvutus ühele jagamistehtele. Et 1,22 miljoni suurune vahe kaoks tempoga 16 000 aastas, kulub umbes 76 aastat – seega jõuab koguarv rahvaarvule järele järgmise sajandi alguses. Kui aga rahvaarv kahaneb edasi viimase kahe aasta tempos, nihkub kohtumispunkt 2080. aastate keskpaika. Teisisõnu mõjutab Eesti rändepoliitika ristumise aega rohkem kui miski, mida e-residentsuse programm ise teha saab.
Kui sulle on südamelähedasem programmi enda optimism, siis oletame, et taotluste arv ei püsi paigal, vaid kasvab 3 % aastas. Siis nihkub ristumine 2060. aastate lõppu, 5 % aastakasvu korral aga 2060. aastate algusesse. Viimase kaheksa aasta andmetes pole sellisest kasvust jälgegi, aga kuna see lugu pole surmtõsine, olgu needki stsenaariumid ära mainitud.
Mudel 2: loeme elus olevaid e-residente
Ausam on võrrelda elavaid elavatega – rahvaarvu hulka loetakse ju ainult neid. Keskmine e-resident on veidi üle neljakümne: programm on keskmiseks vanuseks nimetanud 42 aastat ning mullu riikide kaupa avaldatud andmete järgi jääb see tuneeslaste 34 ja soomlaste 47 aasta vahele. See tähendab, et elada on tal jäänud umbes 40 aastat – oleneb, millist suremustabelit sa usaldad ja kui heldelt hindad sellise rühma väljavaateid, kellest 83 % on mehed, enamik linlased ja enamik pärit korraliku tervishoiuga riikidest.
Kui lasta 13 000 uut e-residenti aastas läbi standardse suremuskõvera, tuleb välja midagi huvitavat. Esimesed paarkümmend aastat püsib elus olevate e-residentide arv loenduril tihedalt kannul, sest 45-aastased surevad harva. Siis jõuavad esimesed aastakäigud seitsme- ja kaheksakümnendatesse eluaastatesse, surijaid on sama palju kui lisandujaid ning arv jääb pidama umbes 500 000–550 000 elus oleva e-residendi juurde. See lagi on lihtsalt aastane juurdekasv korrutatuna aastate arvuga, mis keskmisel e-residendil on elada jäänud; Eesti rahvaarv on selleks ajaks endiselt 1,2 miljoni kandis.
Seega ei saa praeguses tempos elus olevaid e-residente kunagi rohkem kui elanikke. Ametliku stsenaariumi järgi stabiliseerub nende osakaal 40–45 % juures rahvaarvust – või umbes 60 % juures, kui rahvaarv kahaneb edasi praeguses tempos – ja sinna see ka jääb. Et jooned ristuksid veel sel sajandil, peaks taotluste arv kas kasvama püsivalt 3 % aastas (siis juhtuks see 2070. aastatel) või peaks aastas lisanduma umbes 30 000 inimest ehk üle kahe korra rohkem kui praegu (siis 2080. aastatel). Muide, 10 miljoni eesmärgi jaoks oleks vaja 250 000 uut e-residenti aastas – ja nii lõpmatuseni.
Mudel 3: loeme kehtivaid e-residendi kaarte
Kõige rangem on määratlus, mida kasutaks piirivalvur: kellel on päriselt taskus kehtiv Eesti digi-ID? Vastuse annavad programmi enda andmed. 135 000 kunagi antud staatusest oli aasta alguses käibel veidi üle 63 000 kehtiva kaardi. Sama arvu nimetas programm kolm aastat tagasi, kui tähistas 100 000. e-residendi lisandumist: koguarv kasvab edasi, kehtivate kaartide arv aga mitte. Kaart kehtib viis aastat ja 63 000 on peaaegu täpselt viie aasta taotluste arv. Aritmeetika vihjab, et enamik e-residente ei pikenda kaarti, kui see aegub: nad kas said oma asja aetud või avastasid, et neil polnudki midagi vaja.
Selle määratluse järgi on e-residente 4,6 % Eesti rahvaarvust. Kehtivate kaartide arv kasvab ainult siis, kui uusi taotlusi tuleb rohkem, kui kaarte pikendamata jäetakse, ja stabiilse juurdekasvu korral seda ei juhtu. Mudel 3 on horisontaaljoon, mis ei ristu kunagi millegagi.
Kolm määratlust ühel joonisel
| Keda lugeda e-residendiks | Praegu | Pikaajaline lagi | Millal ületab rahvaarvu (ametlik stsenaarium) | Millal ületab rahvaarvu (hiljutine tempo) |
|---|---|---|---|---|
| Kõik, kes on kunagi staatuse saanud | ~144 000 | Puudub | Järgmise sajandi alguses | 2080. aastate keskel |
| Elus olevad e-residendid | ~140 000 | ~520 000 | Mitte kunagi | Mitte kunagi |
| Kehtivad kaardid | ~63 000 | ~65 000 | Mitte kunagi | Mitte kunagi |
Niisiis sõltub vastus küsimusele, kas e-residente saab kunagi rohkem kui eestlasi, määratlusest – ja mõlemad ausad määratlused ütlevad „ei”. Mis võiks pilti muuta, tähtsuse järjekorras:
- Aastane juurdekasv. Iga 5 000 lisataotlejat aastas toob loenduri ja rahvaarvu ristumise ligi 20 aastat lähemale ning tõstab elus olevate e-residentide lage umbes 200 000 võrra.
- Kasvutrend. Püsiv 3 % kasv aastas loeb rohkem kui ükskõik milline üksik rekordaasta ja sellega pole programm pärast käivitamist kordagi hakkama saanud.
- Kaardivaba e-residentsus. Täielikult mobiilne digitaalne identiteet, mida oodatakse lähema paari aasta jooksul, võib suurendada nii taotluste kui ka pikendamiste arvu; programmi enda hinnangul lisanduks vähemalt 20 % rohkem ettevõtteid.
- Eesti demograafia. Viimase kahe aasta kahanemine on ametlikust stsenaariumist ette jõudnud. Kui nii jätkub, kohtuvad jooned 2100. aastate asemel juba 2080. aastatel – ja sellist tulemust ei soovi Tallinnas keegi.
Pane tähele, mis sellest loetelust puudub: ettevõtted. See, kas e-residente saab rohkem kui eestlasi, on digitaalsete identiteetide arvu küsimus. See, kas programm toimib, on ettevõtluse küsimus – see on tõsisem jutt, millest kirjutame eraldi artiklis sellest, mida ametlikud arvud varjavad.
E-residentsus on tööriist, mitte rahvastik
Ükskõik milline mudel sulle kõige rohkem meeldib, praktiline järeldus on sama, mida me iga päev klientidele kordame. Kaart on vahend, millega juhtida Eesti ettevõtet ükskõik kust maailmast, mitte eesmärk omaette, ja programmi enda arvud näitavad, et enamik kaardiomanikke esimesest sammust kaugemale ei jõua. Kui kaalud e-residentsuse taotlemist, sest sul on päris äri, mis ei sõltu asukohast ja vajab kodu ELis, ütleme sulle juba enne taotluse esitamist, kas ettevõte, maksekonto ja maksukohustuslasena registreerimine on sinu olukorras realistlikud. Nii jõuad sellesse statistikasse, mis päriselt loeb: tegelikult tegutsevate ettevõtete hulka.
Korduma kippuvad küsimused
Programmi andmelaud näitab veidi üle 142 000 e-residendi ja neid lisandub umbes 13 000 aastas. Näitaja on kumulatiivne: selle sees on ka need, kelle kaart on aegunud või staatus tühistatud. Kehtivaid e-residendi kaarte on käibel veidi üle 63 000.
Ei. Uusi taotlusi on juba kaheksa aastat tulnud 11 000–14 000 aastas; ainus tipp – 20 520 – jäi programmi neljandasse aastasse. Koguarvu protsentuaalne kasv väheneb iga aastaga, sest sama juurdekasv jaguneb üha suuremale baasile.
Kui lugeda kõiki, kes on kunagi staatuse saanud, siis praeguses tempos järgmise sajandi alguses või 2080. aastate keskel, kui rahvaarv kahaneb edasi sama kiiresti kui viimasel kahel aastal. Kui lugeda elus olevaid e-residente, siis mitte kunagi: nende arv jääb pidama poole miljoni kanti, rahvaarv on samal ajal umbes 1,2 miljonit. Kui lugeda kehtivaid kaarte, on e-residente alla 5 % rahvaarvust ja see osakaal ei kasva.
Praeguse juurdekasvu juures – umbes 13 000 inimest aastas – jõuab koguarv sajandi keskpaigaks umbes 460 000-ni, neist umbes 415 000 on veel elus. Eesti rahvaarvuks prognoositakse selleks ajaks umbes 1,32 miljonit, nii et elus olevaid e-residente oleks sellest veidi alla kolmandiku.
Ei. E-residentsus on digitaalne identiteet, millega saab kasutada Eesti e-teenuseid ja juhtida ettevõtet eemalt. See ei ole kodakondsus, elamisluba ega viisa, nii et e-residentide võrdlemine elanikega on mäng, mitte poliitikaküsimus.
Märkus
See on naljaga pooleks tehtud prognoos, mitte ennustus. Allikad on e-residentsuse programmi avalik andmelaud ja pressiteated ning Statistikaameti rahvaarvu andmed ja prognoos; viited on tekstis. Varasemate aastate koguarvud on tuletatud avaldatud vahenäitajatest ja ümardatud. Suremusmudel on lihtne Gompertzi kõver, kus kõik alustavad 42-aastaselt; põhjalikum mudel nihutaks elus olevate e-residentide lage mõnekümne tuhande võrra, kuid järeldust ei muudaks.
