AML-i spiraal: miks see liigub vaid ühes suunas ja kus see peatub

Kümme aastat tagasi rakendati põhjalikumat kontrolli korrespondentpankade, offshore-struktuuride ja riskinimekirja riikidest pärit klientide suhtes. Täna saab garaaži müünud pensionär kirja küsimusega raha päritolu kohta ning väikese poe omanik kuuleb, et tema kahekümneaastane suhe pangaga on „läbivaatamisel“. Juhin litsentseeritud äriteenuste pakkujat ja näen seda süsteemi seestpoolt, mistõttu küsitakse minult üha sagedamini üht küsimust: kuhu see liigub ja kas sellel on piir?

Ütlen esmalt ühe asja: toetan täielikult rahapesu tõkestamist. Kuid igal süsteemil on teine pool ja ka seda tasub vaadata.

Kolm mõistet korduvad edaspidi sageli. AML ehk rahapesu tõkestamine on kuritegeliku raha pesemise vastaste reeglite kogum. KYC ehk „hoolsusmeetmed (KYC)“ on kontroll, mida pank teeb enne konto avamist ja kogu konto säilitamise aja; seadus nimetab seda kliendi suhtes rakendatavateks hoolsusmeetmeteks. De-risking tähendab, et pank loobub kliendist või tervest kliendikategooriast mitte nende tegevuse, vaid teenindamise liiga suure riski ja kontrollikulu tõttu; ajakirjandus nimetab seda debanking’uks. Mida teha, kui pank Teie konto sulgeb, väärib eraldi artiklit. See artikkel käsitleb spiraali, mis muudab de-risking’u vältimatuks.

Alustan arvestust umbes 2015. aastast: ELi neljas rahapesuvastane direktiiv, seejärel Panama paberid, siis Danske Banki skandaal Eestis 2018. aastal. Sellest ajast on spiraali üks pööre olnud alati samasugune. Skandaal toob uued reeglid ning reeglid suurendavad kontrollikulu. Pangad loobuvad klientidest, kelle kontrollimine on kallis, nõudlus liigub makseettevõtetesse ja krüptosse ning uue kihi jaoks kirjutatakse uued reeglid. Muster ise on vanem ja algas tipust: teistele pankadele USA dollari kliiringut pakkuvate pankade arv langes umbes 100-lt 2006. aastal umbes 60-ni 2022. aastal. Iga järgnev pööre on laiendanud kontrollitavate inimeste ringi.

Mida näitavad AML-i numbrid

Tegelikult konfiskeeritud kuriteotulu osakaal on püsinud viisteist aastat umbes 1–2% juures. ÜRO uimastite ja kuritegevuse büroo hindas selle 2011. aastal alla 1%. Europol arvestas ELis 2017. aastal 1.1% ja 2023. aastal alla 2%. Eestis konfiskeeris riik 2024. aastal umbes 4 miljonit eurot, samal ajal kui Siseministeeriumi 2022. aasta hinnang kuriteotulule oli 458 miljonit eurot aastas. See on ligikaudu 1% ning võrdluse tegi Eesti enda rahapesu andmebüroo juht, riigiasutuse juht, kellele pangad teatavad kahtlastest tehingutest. Süsteemi tõsiseltvõetav kaitse seisneb väites, et see suurendab kuritegevuse hinda ja annab uurijatele teavet, mitte selles, et see konfiskeerib vara; kumbagi mõju ei mõõdeta ühegi eesmärgi suhtes.

Samal ajal sisendid kasvavad. Ameerika Ühendriikides suurenes kahtlase tegevuse teadete arv enam kui 2.3 miljonilt 2019. aastal enam kui 4.1 miljonini 2025. aastal. Ühendkuningriigis kasvas see 464,000-lt 2017/18. aastal 896,000-ni 2025/26. aastal. Eestis toetasid või algatasid rahapesu andmebüroo andmed 2024. aastal esitatud 11,055 kahtlustatava rahapesu teatest 10 kriminaalmenetlust ehk 0.09% esitatud teadetest.

Süsteemi kiiremini kasvav tulemus on väljajätmine. Ühendkuningriigi Financial Conduct Authority (FCA) järgi kasvas pankade finantskuritegevuse põhjustel lõpetatud kliendisuhete arv 45,091-lt 2016/17. aastal 453,230-ni 2024/25. aastal, üle 1,200 päevas. Kaheksa aastaga kümnekordseks, samal ajal kui kahtlase tegevuse teated ligikaudu kahekordistusid: parem tuvastamine seda ei selgita. Eestis loendas Eesti Pank 2024. aastal 64,928 lõpetatud kontosuhet, neist 14,884 ettevõtetega, kuigi arv hõlmab ka klientide soovil sulgemisi. Keeldumised on ühesed: sel aastal lükati tagasi 3,739 kontoavaldust, neist 2,058 ettevõtetelt.

Veel üks tähelepanek osutab samas suunas. Rahapesuvastaste, hoolsusmeetmete ja sanktsioonireeglite rikkumise eest määratud ülemaailmsed trahvid langesid $6.6 miljardilt 2023. aastal $3.8 miljardini 2025. aastal, samas kui sulgemised kasvasid edasi. Need kaks kõverat sobivad kokku, kui kliendi sulgemine on panga viis trahvi vältida: pank kõrvaldab ette kõik kahtlase ning mida suurem panus, seda laiem on kahtlase määratlus.

Tegelik küsimus on seega, miks süsteem, mis tabab vähe ja jätab palju kõrvale, kasvab edasi, ilma et keegi pidurit puudutaks. Vastus peitub selles, kes võidab.

Kes võidab ja kes maksab

Spiraal liigub ühes suunas mitte sellepärast, et keegi seda sooviks, vaid sest neil, kes võiksid seda aeglustada, puudub selleks huvi, ning neil, kes aeglustamisest võidaksid, puuduvad vahendid.

Pangad: täitjad, mitte autorid

Levinud arvamus on, et pangad sulgevad kontosid, sest nad tahavad seda. Minu arvates teevad nad seda sagedamini, sest muu käitumine oleks ebamõistlik. Pangale on antud uurija roll: selgitada välja kliendi raha päritolu ja tema tehingupartnerid. Kui pank jätab kurjategija märkamata, karistatakse teda trahvi ja mainekahjuga. Kui ta keeldub ausast ettevõttest, puudub võrreldav vastutus. Sellise ebavõrdsuse korral karmistab iga mõistlik töötaja reegleid, sest ühes suunas tehtud viga maksab karjääri ja teises peaaegu mitte midagi. Kliendist keeldumine ei ole selles süsteemis pahatahtlikkus. See on enesekaitse.

Ebavõrdsusele lisandub kulu. Minu kogemuse järgi võtab 10,000 euro suuruse käibega kliendi kontrollimine peaaegu sama palju tunde kui 10 miljoni eurose käibega kliendi kontrollimine, mistõttu väike klient muutub kahjumlikuks, nagu ka väike pank.

Pangad on püüdnud sellest väljuda. Kuus suurimat Põhjamaade panka lõid ühise kliendikontrolli platvormi Invidem ja otsustasid selle 2023. aasta aprillis sulgeda, sest iga kontrolli vastutus jäi ikkagi eraldi iga panga kanda. Viis Madalmaade panka lõid ühise tehinguseire süsteemi Transaction Monitoring Netherlands (TMNL) ja vähendasid selle 2024. aasta juulist peaaegu olematuks, sest uued ELi reeglid piiravad järsult pankadevahelist andmejagamist. Reeglid ei võimalda väljapääsu, seega teevad pangad seda, mida reeglid nõuavad.

Tehnoloogia seda ei muuda. Digitaalne identiteet ja ühendatud registrid muudavad ühe kontrolli odavamaks ning seetõttu sagedasemaks ja üldisemaks: kui kõigi kontrollimine on odav, kontrollitakse kõiki. Eesti tõendab, et takistus on õiguslik, mitte tehniline. Meil on elektrooniline identiteet olnud alates 2002. aastast, kuid pangad keelduvad ettevõtetest, kellel puudub piisavalt tugev „seos Eestiga“: valitsus eemaldas selle nõude e-Residentsuse programmist 2016. aastal, samal ajal kui Finantsinspektsioon juhised käsitlevad sellise seose puudumist riskitegurina alates 2018. aastast. Kuni vastutust ei jagata, ei püsi ükski ühine andmebaas, sest küsimus on alati selles, kes vastutab, kui klient osutub halvaks.

Kontrollijad: kasv kui ellujäämise tingimus

Kümne aastaga on pankades, tarkvaratarnijate juures ja järelevalveasutustes kujunenud terve elukutse. Ainuüksi Danske Bankis kasvas finantskuritegevuse üksus 1,500 inimeselt 2019. aastal 3,600 inimeseni 2023. aastal. Ja ütlen seda otse: olen osa sellest valdkonnast. Ettevõtte tegevusluba kohustab kontrollima kliente, kliendid maksavad selle eest ning allpool kirjeldatud järelevalvepäringud on muu hulgas suunatud minu sektorile. Kritiseerin mitte inimesi, vaid struktuuri, mille sees töötan.

Igal probleemist elatuval struktuuril on institutsionaalne huvi, et probleem ei lõpeks. See ei ole süüdistus, vaid organisatsioonide seaduspära. Ükski osakonnajuht ei teata juhatusele, et riskid on vähenenud ja tema eelarvet tuleks kärpida. Sellise struktuuri jaoks tähendab tasane kõver kärbete ja tarkvaraga asendamise ohtu, seega leitakse uusi ülesandeid: sanktsioonid, mainerisk, krüpto, pettused.

Järelevalvepädevusi antakse pärast omandamist harva tagasi; nende piirid määravad kohtud. Eestis leidis Riigikohus 2026. aastal, et rahapesu andmebüroo sadadele äriteenuste pakkujatele saadetud massküsimustik oli õigusvastane, ning halduskohus leidis, et bürool puudus õiguslik alus nõuda pangalt kontoväljavõtteid. Büroo tegi seejärel ettepaneku sätestada oma pädevus seaduses.

Riik: mugav ja odav

Riigile tasub selline korraldus end kahekordselt ära. Õiguskaitsetöö tehakse ja makstakse kinni pankade, mitte eelarve kaudu; Madalmaade organisatsioon Privacy First nimetab seda kuritegevusevastase võitluse erastamiseks. Lisaks on puudulike kontrollide eest määratavad trahvid muutunud universaalseks hoovaks pankade üle, mida kasutatakse sanktsioonide ja kõige muu hetkel riskantseks peetava jaoks.

Samas ei vastuta riik tulemuste eest. Ta avaldab teadete arvu ja trahvide suuruse, kuid peale Ühendkuningriigi FCA andmete mitte seda, kui palju kontosid rahapesuvastastel põhjustel suleti või neist keelduti. Eesti rahandusminister vastas 2025. aasta detsembris parlamendiküsimusele, et sellist statistikat ei peeta, konto sulgemine on panga äriline otsus ning riik ei saa kohustada panka kontot avama. Saksamaa valitsus andis oma parlamendile sama vastuse kolm kuud hiljem. Spiraal ilma termomeetrita: keegi ei mõõda, kui palju ausaid inimesi see välja on jätnud, mistõttu keegi ei pea reageerima.

Tavalised inimesed: nad maksavad ega mõista

Viimane osaleja on see, kes kõige eest maksab. Täna jõuab „raha päritolu“ küsiv kiri kohvikuomanikuni või korteri müünud inimeseni. Tema jaoks ei ole see menetlus, vaid süüdistus. Ta ei tunne mõisteid AML ega KYC ning kui ta küsib, miks pank äkki nii palju teada tahab, on aus vastus, et seadus nõuab nüüd tema toimiku ajakohastamist kindla ajakava järgi sõltumata sellest, kas midagi on muutunud. Inimene, kes kogeb küsimust solvanguna, vastab nii, et ta rahule jäetaks; seega mida rohkem süsteem tavalisse ellu ulatub, seda rohkem formaalselt õigeid vastuseid see kogub ja seda vähem päris teavet. Neil inimestel puudub ka lobirühm: ettevõtjad ei hääleta blokina, pensionärid ei palka juriste ja väljajäetute kohta puudub statistika. Ainsatel osalejatel, kelle jaoks spiraal on kahju, puudub hääl, mistõttu keegi ei vajuta pidurit.

Spiraal kordub ühe korruse võrra allpool

Nõudlus maksete järele ei kao koos kontoga. See liigub edasi.

Eesti, Läti ja Leedu rahapesu andmebürood avaldasid 2026. aasta mais piiriüleste maksete ühisuuringu, peamiselt mitteresidentide maksete kohta. Selles segmendis kasvasid Eestiga seotud vood 105 miljardilt eurolt 2021. aastal 136 miljardi euroni 2024. aastal, millest 84 miljardit eurot liikus makseettevõtete, litsentseeritud makse- ja e-raha asutuste, mis ei ole pangad, näiteks Wise’i kaudu, ning 33.5 miljardit eurot krüptoteenuse pakkujate kaudu. Lahutades jääb tavapankade osaks ligikaudu 18.5 miljardit eurot. Autorid, kes on ise järelevalvajad, ütlevad seda otse: pankade klientidest loobumine tervikuna, mitte juhtumipõhiselt, on lükanud riski vähem reguleeritud sektoritesse.

Järelevalvajad kirjeldavad kahetasandilist süsteemi: pangad suurtele ja „igavatele“ klientidele, makseettevõtted ja krüpto kõigile teistele. Kuid teine tasand ei ole pelgupaik. Makseettevõtted hoiavad klientide raha pankades ja sõltuvad pankade riskivalmidusest ning alates 2025. aastast on ka nemad hakanud samadel põhjustel sulgema tervete kliendikategooriate kontosid. Kolmas korrus on juba olemas: dollariga või euroga seotud stabiilsete krüptorahade maksed väljaspool krüptokauplemist ulatusid eri hinnangutel 2025. aastal ligikaudu $390–400 miljardini, umbes kaks korda rohkem kui aasta varem. Eesti on vähendanud oma krüptosektori miinimumini, peaaegu 650 tegevusloalt 2021. aastal, millest enamik ei olnud kunagi aktiivsed, kuni ühe iseseisva loani uute ELi krüptoreeglite alusel 1. juuli 2026 tähtajaks; tegelik nõudlus liikus Leetu ja kaugemale.

Tagasipöörde märgid ja nende väärtus

Tagasipöördest räägitakse tõsiselt, mis on juba iseenesest uudis, kuid tasub vaadata, mis täpselt tagasi pöördub. Siduv õigus karmistub Euroopas edasi. ELi ühtne rahapesuvastane määrus kohaldub alates 2027. aasta juulist. Uus ELi rahapesuvastane amet AMLA tegutseb alates 2025. aasta juulist ning hakkab 2028. aastast otse järele valvama umbes 40 suurima asutuse üle. Kõigi ELi riikide pangakontoregistrid ühendatakse 2029. aasta juuliks ning rahapesu andmebüroodel on „viivitamatu ja filtreerimata“ juurdepääs. AMLA pideva seire suuniste eelnõu nõuaks klientide ülevaatamist nii ajakava järgi kui ka iga olulise sündmuse korral nende elus.

Pehme õigus ehk suunised, mis kedagi otseselt ei seo, on hakanud leevenema. Financial Action Task Force (FATF), kes kehtestab ülemaailmsed rahapesuvastased standardid, asendas 2025. aasta veebruaris neis standardites sõna „commensurate“ sõnaga „proportionate“ ning käskis järelevalvajatel jälgida pankade liigset ettevaatlikkust. European Banking Authority (EBA) andis 2023. aastal välja põhjendamatu de-risking’u vastased suunised. Tegemist on toonimuutusega, kuid ükski neist dokumentidest ei muuda vastutuse ebavõrdsust.

Ühendkuningriigis toimus menetluslik tagasipööre ja see oli poliitiline otsus. Alates 2026. aasta aprillist sõlmitud lepingute puhul peab pank sulgemisest teatama 90 päeva ette ja esitama konkreetsed põhjused, välja arvatud juhul, kui pank ei saa oma kontrolli lõpetada või kahtlustab rasket kuritegu.

Ameerika Ühendriigid läksid menetlusest kaugemale. Presidendi korraldus 2025. aasta augustis käskis järelevalvajatel lõpetada „maineriski“ kasutamise alusena, 2026. aasta aprillis eemaldasid pangandusjärelevalvajad selle oma reeglitest ning FinCEN, USA rahapesu andmebüroo, tegi ettepaneku karistada panku „ainult kõige tõsisemate puuduste“ eest. See puudutab ebavõrdsuse ennast: riik võtab enda kanda osa vastutusest panga otsuse eest. Kuid see on ühe administratsiooni otsus ning võib koos selle administratsiooniga kaduda.

Eestis piiras Riigikohus 2023. aastal pankade õigust sulgeda tarbija maksekontot ilma mõjuva põhjuseta; ettevõtted ei saanud midagi võrreldavat ja neil on endiselt vaid õigus põhjuseid küsida. Iga Euroopa tagasipööre järgib seda mustrit: reguleeritakse keeldumise põhjuseid, menetlust ja dokumente, kuid ükski neist ei kõrvalda panga õigust sulgeda ettevõtte konto rahapesuvastastel põhjustel ega jaga panga vastutust. Platoo retoorikas ja menetluses, mitte sisuline tagasipööre. Euroopa järgmine tõeline proovikivi on de-risking’u suunis, mille AMLA peab koos EBA-ga välja andma 2027. aasta juuliks. Kirjutamise ajal seda ei ole.

Kui miski seda ei peata: triiviv platoo

Oletame, et miski seda ei aeglusta. Järgmine lõik sisaldab ainult juba vastu võetud või eelnõudes olevat; sellele järgneb minu enda ekstrapolatsioon.

Kümne aasta pärast. Igal ELi kliendil on profiil, mis uueneb iga sündmusega: muutsite aadressi, saite ülekande uuelt vastaspoolelt, reisisite nimekirjas olevasse riiki. Kõigi 27 riigi kontoregistrid on ühendatud ning iga riigi rahapesu andmebüroo näeb minuti jooksul kõiki Teie kontosid. Sularahamakse ülempiir on 10,000 eurot tehingu kohta, mõnes riigis madalam. Digitaalne euro on kasutusel, sellel on hoidmislimiit, et see ei asendaks panku, ning väikeste summade jaoks üksnes sularahataoline võrguühenduseta režiim.

Nüüd minu järeldus sellest. Iga makse läbib selle profiili suhtes reaalajas hindamise ning kas lubatakse läbi või peetakse kinni, kuni Te selgituse annate. Taristu on valmis ja selle ehitanud valdkond otsib kasutusviise, seega platoo ei püsi paigal, vaid triivib. Pangakonto toimib nagu luba: seda ei võeta ära kuriteo tõttu, vaid seda lihtsalt ei uuendata, sest Teie profiili teenindamine on muutunud liiga kulukaks.

Selle maailma kummalisim joon on, et see ei tundu hirmutav. Enamikku inimesi ja ettevõtteid teenindatakse tavapäraselt ning iga väljajäetud juhtum paistab eraviisilise õnnetusena, mitte süsteemse probleemina. Konfiskeeritud kuriteotulu osakaal on endiselt 1–2%. Keegi ei mäleta, et pank ei küsinud kunagi, kust tuli raha külmkapi ostmiseks. Euroopa ei jõua tõenäoliselt päris sinna, sest teel hakkab süsteem puudutama inimesi, kellel on hääl, ning poliitikud kärbivad nähtavamaid liialdusi. Suund ei muutu, sest iga eespool kirjeldatud samm on juba vastu võetud või eelnõus.

Mis võiks spiraali murda

Näen viit asja, mis võiksid seda realistlikult teha, alustades õigusest lähimast ja lõpetades sellest kaugeimaga.

Esiteks: kohus, mis laiendab eraisikute kaitse ettevõtetele, näiteks Eesti Riigikohtu või Euroopa Liidu Kohtu tasemel otsus, et ettevõtte konto põhjendamatu sulgemine rikub ettevõtlusvabadust. Alus on olemas, pretsedent puudub. Inglise kohtud on küsimuse seni saatnud tagasi regulaatorile, leides 2024. aastal, et süsteemne debanking kuulub FCA pädevusse.

Teiseks: vastutuse üleandmine. Reegel, mille järgi pank, kes on klienti heas usus kontrollinud, ei vastuta selle eest, mida kontroll ei paljastanud, või kontrollitud klientide ühine andmebaas, mille eest vastutab mitte iga pank, vaid riik. See reform puudutab spiraali juuri. Ameerika Ühendriigid on sellele lähedale jõudnud; ELis seda silmapiiril ei ole.

Kolmandaks: poliitika, ainus pidur, mis on Euroopas ettevõtete jaoks seni tegelikult toiminud, ning seegi pooleldi. Spiraal pöördub mitte siis, kui ettevõtjad kannatavad, vaid kui konto kaotab keegi, kelle häält kuulda võetakse. 2023. aastal sulges NatWest grupi osa Coutts poliitiku Nigel Farage’i konto; juhtum muutis „debanking’u“ üldtuntud sõnaks ning kolme aasta jooksul oli Suurbritannial seadus 90 päeva etteteatamise ja kohustuslike põhjuste kohta. Üks häälekas juhtum tegi ära selle, mida kümned tuhanded suletud väikeettevõtete kontod ei suutnud. Puudus on selles, et kui poliitika teema üle võtab, muutub see parteiliseks: Suurbritannias oli tulemuseks menetlus, Ameerika Ühendriikides sisu, mis ei pruugi administratsiooni üle elada.

Neljandaks: kõnekas läbikukkumine. Iga senine suur skandaal, sealhulgas Danske ja Swedbanki juhtumid, on puudutanud panku, mille kontrollid tõesti ei toiminud, mistõttu iga skandaal lõppes karmistamisega. Ulatuslik rahapesu panga kaudu, mis täitis sõna-sõnalt kõik nõuded, oleks esimene argument täiendamise asemel läbivaatamiseks.

Viiendaks: jurisdiktsioonide konkurents. Ameerika Ühendriigid on vabastanud oma ettevõtted tegeliku kasusaaja andmete esitamisest, kohustusest teavitada riiklikku registrit ettevõtte tegelikest omanikest, samal ajal kui EL loob AMLA-t ja ühendab registreid. Kui lõhe püsib viis aastat, muutub EL kõrge nõuetele vastavuse saareks ning fintechid ja osa ettevõtlusmaailmast valivad oma jurisdiktsiooni vastavalt sellele. Aeglane, kuid see on ainus piirang, mis ei nõua otsust ELi sees.

Kuus AML-i stsenaariumi Euroopas

Stsenaariumid ei välista üksteist: kaks esimest on sama pilt kahest küljest ja ülejäänud kirjeldavad, mis võiks seda ühes või teises suunas lükata.

Kirjutan ettevaatlikult stsenaariumist, kus taristu muudab eesmärki, kuid seda ei saa välja jätta ning sõltumatud majandusteadlased on seda enne mind tõstatanud. Ühendatud kontoregistrid, maksete reaalajas hindamine ja piirangutega digitaalne valuuta sobivad võrdselt hästi kurjategijate leidmiseks ja eesmärkideks, millel pole rahapesuga midagi pistmist. Pean ebatõenäoliseks kasutamist üksikisikute vastu nimekirja alusel ning isegi sellel on pretsedent. 2022. aastal muutis Kanada, üks maailma rahulikumaid demokraatiaid, täitevvõimu otsusega selle mehhanismi avaliku korra vahendiks ning külmutas protestis osalejate pangakontod politsei nimekirjade alusel, ilma kohtumääruse ja süüdistuseta. Föderaalkohus 2024. aastal ning seejärel Federal Court of Appeal 2026. aasta jaanuaris leidsid, et erakorralisteks meetmeteks puudus alus ja põhiseaduslikke õigusi rikuti; kohtud otsustasid õiguspärasuse, mitte motiivi üle. Valitsus kaebas edasi ning 2026. aasta oktoobris nõustus Kanada Supreme Court asja arutama. Kontod olid ammu taas avatud, kuid pretsedent jäi.

Ma ei arva, et Euroopa seda teed teadlikult valib. Kuid spiraal ei ole kunagi teadlikult liikunud. Kümme aastat tagasi ei tulnud kellelegi pähe, et üle 1,000 euroga valuutavahetuspunkti minek tähendaks passi näitamist ja andmete salvestamist. Täna on see seaduslik kohustus igale valuutavahetuspunktile Eestis ning keegi ei imesta enam. Ühel eesmärgil ehitatud taristu leiab varem või hiljem teise ning kaitse selle vastu ei ole usaldus praeguste kasutajate vastu, vaid süsteemi endasse kirjutatud õiguslikud piirid: kes võib lülitit keerata, millistel alustel ja kes selle eest vastutab.

Põhistsenaariumi lähim ajalooline analoog ei ole keeld, mis tühistati, vaid Šveitsi pangasaladuse lõpp ja Ameerika FATCA seadus, mis kohustas panku kogu maailmas teatama Ameerika klientidest. Šveitsi pangad maksid kümne aasta jooksul USA trahve üle $7.5 miljardi, sektor jäi deklareeritud varadel ellu ning „juhuslike ameeriklaste“, sünnijärgse USA kodakondsusega inimeste, kellest Prantsuse pangad teatamiskulu tõttu keeldusid, väljajätmine muutus aktsepteeritud kuluks. Keeld tühistati, sest selle kulud olid kõigile nähtavad ja tühistamisel oli poliitiline kasusaaja. Rahapesuvastase korra kulud on jaotatud miljonite inimeste vahel ning selle säilitamist õigustab alati uus kurjategija. Seega tühistamist ei tule. Tuleb platoo.

Mida see ettevõtjale tähendab

Platoo on ebameeldiv, kuid prognoositav, ning prognoositavaga saab töötada.

Kavandage algusest peale kaks tasandit. Välismaise asutajaga ettevõtet Eestis teenindab enamasti pigem makseettevõte kui pank, välja arvatud juhul, kui ettevõttel on Eestis tegelik tegevus ja inimesed, ning e-Residentsuse programmi enda blogi selgitab, miks Eesti pangakonto ei ole enamiku e-residentide jaoks vajalik. Seejärel koostage oma toimik enne, kui keegi seda küsib, ning ärge käsitlege panga küsimusi süüdistusena: raha päritolu, struktuuri majanduslik loogika, seos riigiga, kus konto avatakse, tegelikud vastaspooled — kõik dokumentidega tõendatult. Mida täielikum ja rahulikum on vastus, seda raskem on pangal keeldumist põhjendada, ning vastamata jätmine on kõige kindlam viis konto kaotada.

Kasutage menetluslikke õigusi seal, kus need olemas on. Ühendkuningriigis peab pank nüüd põhjused esitama; Eestis saab ettevõte neid vähemalt kirjalikult küsida ning krediidiasutuste seadus kohustab panka vastama, kui rahapesuvastane seadus avaldamist ei keela. Menetlus ei too kontot tagasi, kuid loob jälje ning jäljed muutuvad lõpuks statistikaks, mida täna ei ole. Spiraal ei peatu kellegi meist pärast. Teadmine, kuhu see liigub, on ainus allesjäänud eelis.